Narri naist, aga mitte naise käekotti!

Epiloog: Ma sukeldusin oma musta koti põhja ja taaskord pidin kiruma, et vaatamata sellele, et see on terve varanduse maknud originaalkott, on see siiski nii suur ja mahukas, et millegi leidmiseks tuleb teha suurt tööd, lisaks on nahast kott ka raske....

Läksin lõunapausil jalutama ja astusin juhuslikult sisse ühte suvalisse kaltsukasse, neist võib ikka üht teist põnevat leida. Pealegi kutsus mind silt, et osad asjad 5 kr. Ma MITTE kunagi ei vaata nii odavate asjade v vidinate kasti, sest sealt midagi leida on lootusetu. Pealegi ütles just üks naine teisele, et selle kasti vingeim käekott on nüüd sinu käes. Ahah, tuhnisin edasi, mis mind küll ajendas?!? Ja, voila!, mida ma näen, Longchamp, ei või olla tõsi, ma näen viirastust. Ei ole viirastus, Longchamp mis Longchamp, kas ka originaal, vaatasin sisse, palju ei julgenud uurida ka, tädi vaatas mind juba imelikult. Suundusin automaatselt kassasse, tasusin 5 kr ja tormasin poest välja kartuses, et äkki keegi saab aru, kui kalli asja ma olen saanud ja tahab mult rohkem raha küsida.

Nüüdseks olen ma siis koti läbi tudeerinud, voodri, vahed, nahaliistud, kotikoodid, lukukinnitid ja otsad jne, et veenduda, tegemist ON originaaliga. Uskumatu! Ma olen vaadanud Longchampi sedalaadi kotte iga jumala kord lennujaamades, ma olin ühte peaaegu ära ostmas Pariisi Lafayette´i kaubamajast, aga rahast hakkas kahju... Ma olin ka juba ära ostmas võltsingut Türgi kuurortis, aga siis hakkas tootjafirmast kahju, sest ma teadsin, et hädapärast võiksin endale ka originaali lubada... Aga 5 kr eest võin ma seda lubada küll ja veel!

ja nüüd siis kokkuvõte:
Kõik asjad, mida ma soovin, tulevad mu juurde.
Pean olema kannatlik.
Ei tasu alahinnata võimalusi, mis viivad sama tulemuseni oluliselt odavamat teed pidi.

Kokkuvõtet peab väga meeles pidama ühe teise soovi osas, mida ma ka juba ammu salamisi väga-väga soovin.

inglile

dans mes reves, tu es a moi,
mais dans ma vie, tu es un Reve...

äratundmine

Istusime hr. H-ga selles suurlinna pastarestos, me ei olnud näinud peale seda, kui ta Eestist lahkus. Me ei olnud ka rääkinud sellest, kuidas ta Eestist lahkus. Ma ju teadsin tema viimasest tüdruksõbrast, aga ma ei teadnud, et ta ei olnud kunagi seda naist armastanud, ta ei näinud sellel suhtel tulevikku ja ütles seda ka naisele, kes omakorda vastas, et ta on suur ja tubli tüdruk ja ta oskab olla nii selles suhtes, et ta ei saa haiget. Nad läksid ametlikult lahku 2 kuud enne hr. H Eestist kolimist, aga ometi olid lõpupäevani koos. Peale seda kolis naine Jaapanisse. Nad ei ole enam ühenduses.
Ma istusin, kuulasin ja teadmata seda võhivõõrast naist, nii tundsin seda kõike, tundsin ära ja tundsin kaasa ja tundsin kurbust, sest naised ei oska armastada sedasi, et nad ei annaks endast tükikest ära, nii et nad ei loodaks, et kõik võiks muutuda, nii et nad midagi ei tunneks, nii, et nad võiksid minema jalutada ilma, et neil midagi kripeldama jääks. Ma isegi ei kujuta ette, kui raske sel naisel seal kaugel võib olla. Ainult, õige on, et mis silmist, see meelest. Ehkki see on nii ütlemata qrdi raske, ma ju tean.

Head käed

Me arutasime A.-ga, mis asja võiks saada tema uue silmarõõmuga. Arutlesime kõige üle, tema välimus, vanus, finants, suurus, töö, tegemised jne jne. Aga huvitav loo juures on see, et kõike analüüsides jõudsime me selleni, et see v see tahk võib näidata, et tal on "hea süda". Kas seda me otsimegi? Kas võib tõesti ollagi nii, et me tegelikult ei vaja mitte midagi muud kui ühte teist head südant enda kõrvale? See on lihtsamini defineeritav, kui oleks arvanud.