äratundmine

Istusime hr. H-ga selles suurlinna pastarestos, me ei olnud näinud peale seda, kui ta Eestist lahkus. Me ei olnud ka rääkinud sellest, kuidas ta Eestist lahkus. Ma ju teadsin tema viimasest tüdruksõbrast, aga ma ei teadnud, et ta ei olnud kunagi seda naist armastanud, ta ei näinud sellel suhtel tulevikku ja ütles seda ka naisele, kes omakorda vastas, et ta on suur ja tubli tüdruk ja ta oskab olla nii selles suhtes, et ta ei saa haiget. Nad läksid ametlikult lahku 2 kuud enne hr. H Eestist kolimist, aga ometi olid lõpupäevani koos. Peale seda kolis naine Jaapanisse. Nad ei ole enam ühenduses.
Ma istusin, kuulasin ja teadmata seda võhivõõrast naist, nii tundsin seda kõike, tundsin ära ja tundsin kaasa ja tundsin kurbust, sest naised ei oska armastada sedasi, et nad ei annaks endast tükikest ära, nii et nad ei loodaks, et kõik võiks muutuda, nii et nad midagi ei tunneks, nii, et nad võiksid minema jalutada ilma, et neil midagi kripeldama jääks. Ma isegi ei kujuta ette, kui raske sel naisel seal kaugel võib olla. Ainult, õige on, et mis silmist, see meelest. Ehkki see on nii ütlemata qrdi raske, ma ju tean.