Siin seisame nüüd õhtu valguses,
õlg vastu õlga, silmad ehakumal -
kui ahteaegu, päris alguses,
just mõistnud: armastus, see ongi jumal.

Su niudemahl mu üska tormates
lõi uusi kõiksusi ja igavikke.
Nii täiusega tühjust korvates
me saime osaks looja au ja ikke.

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavaid ahelail
on küllap lõppki, kui neil kord on algus.

/Ellen Niit/