Hinged

See siin nüüd saab olema mu kõige isiklikum postitus selles blogis. Ma teen seda seepärast, et ma ei oska enda sees enam kusagile seda leina paigutada…lootuses, et kirja pannes läheb ehk kergemaks. Täiskasvanutele vist ju leinalaagreid ei korraldata. Pealegi pole ma kindel, kas mind sinna võetaks, kuivõrd tema surmast on möödas juba palju aastaid. Aga vaatamata kõigele…mõtlen ma temale tihti, väga tihti ja leinan endiselt.

Mul puudub vähimgi ettekujutus, kuidas elavad edasi inimesed, kes on kaotanud oma abikaasa või elukaaslase, kuidas jätkavad need lapsed, eks on ilma jäänud ühest v korraga mõlemast vanemast, kuidas suudavad homseni elada need vanemad, kes on matnud oma lapse, kõik, kes on kaotanud lähedase… Kuidas ometi? Öelge mulle palun ka!!! :´(

Me kohtume unes, mis on alati ühesugune. Me istume tema maja elutoas laua taga ja me ei räägi häälega, vaid läbi mõtete. Ja siis kui ta end minekule sätib, astub ta läbi selle valge ukse, mis viib elutoast televiisorituppa ja ma astun temaga kaasa, aga ta ei luba mul läbi ukse minna. Ma jään maha ja nutan…nii, et ärgates on mu padi märg…

Kas see igatsus saab kunagi otsa? Või peabki see nii jääma? Ma ei tea, miks see nii on, meil ei jäänud ju midagi rääkimata, ma olin ta juures, kui ta suri. Raske oli täna jälle ärgata märja padja peal.