Täna hommikul sattusin kokku ühe oma tööelus olulise autoriteediga. Keerasin muusika vaiksemaks oma mp3-mängijas. Olnud vahetanud paar sõna, krabas ta mult peast ühe kõrvaklapi ja kuulas:
Mind ei kepi, mind ei koti, mul on pohui, pohui, pohui.
Ära määri mulle oma sappi pähe.
Tõmba nahui, mul on pohui, mul on oma rõõmus elu.
Mine psühholoogi juurde, ma ei viitsi kuulata.
Olin tema käitumisest vähe häiritud, sest ajastus oli täpselt nii, et kõikide rütmikate lugude vahepeale sattus just see lugu nende roppude sõnadega :S
Aga tema hoopis lausus, et ei teadnudki, et ma nii head muusikat JMKE-lt kuulan, et ta on meeldivalt üllatunud ja et tema olla siiamaani arvanud (järgneb tsitaat!!!): - sa oled mingi pealiskaudne pikajuukse-punaseküüneline diskobeibe. –
Vot sulle!
A tõttöelda on mul ju tema mitteprofessionaalsest arvamusest pohui, pohui, pohui, pohui!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment